Omavalitsus röövib lastetoetuse

Kohtla-Järvel tuleb tõus 53 protsenti. Võistlust, kes lasteaiamaksud kõige kõrgemale lakke lööb, tahab kangesti võita Jõhvi, kus on plaanis tõsta tasu oma valla elanikele 100 protsenti ja ülejäänutele ligemale 600 protsenti ehk 78 euroni.

Viimastest kohalikest valimistest on möödas kõigest aasta. Tookord ei hakanud kusagil silma ühegi partei ega valimisliidu loosungit “Tõstame järsult lasteaiamakse”. Valimisprogrammidestki ei leia selle kohta vihjeid.

Jõhvis praegu võimu jagavad sotsid näiteks lubasid oma valimisprogrammis leida vahendeid lasteaiaõpetajate palkade tõsuks, kuid ütlesid samas selge sõnaga, et seistakse lasteaiatasude tõstmise vastu. Nüüd, kus õnnestus võimule pääseda ja kohaliku parteirakukese juht sai lõpuks vallavalitsuse liikme ametikoha kätte, on poliitiline nirvaana käes. Valimiseelsed lubadused ei maksa enam midagi.

1990. aastatel käisid kuritegelikud katusepakkujad ettevõtjatelt, kel oli õnnestunud tulu kasvatada, andamit nõudmas. Jagad tulu, siis on elu turvalisem ja muretum. Nüüd on säärast räkitit tegemas kohalikud omavalitsused. Põhjendus kõlab, et vaid siis saab maksta õpetajatele kõrgemat palka, kui lastevanematelt rohkem raha ära võtta.

Tegelikult on ka omavalitsused sundseisus. Nii Rõivas kui Mikser teadsid praegust koalitsioonilepet allkirjastades väga hästi, et enamik omavalitsusi põeb kroonilist alarahastamist. Nende oma erakonnakaaslased on ju võimul paljudes linnades ja valdades. Küllap on nad sellest neile rääkinud. Lasteaedade  rahanappuse leevendamiseks ei olegi neil praegu eriti muid variante kui ajada käsi veelgi sügavamale lastevanemate tasku.

Ent sellest oleks pidanud aasta tagasi kohalike valimiste eel ausalt rääkima. Nüüd võiksid lastevanemad kosta vastu, et tulge lasteaiamaksude tõstmise jutuga lagedale järgmiste kohalike valimiste eel 2017. aastal. Seni otsige sisemisi reserve. Alternatiiv oleks, et riigivõim taastaks omavalitsustele masueelse tulumaksu määra. Seda aga pole sündinud.

Tasub ka meenutada, et Reformierakonna ja IRLi 2011. aasta koalitsioonileppes oli kirjas selge lubadus hakata alates 2014. aastast maksma igale kooliealisele lapsele 130 euro suurust ringiraha aastas. Seegi lubadus unustati. Kui aga poleks unustatud, siis küllap oleks omavalitsused osanud sellegi raha huvikoolide tasude kergitamisega endale krahmata.

Kui kellelgi on tahtmist mõnele poliitikule, kellele sai viimati oma hääl antud, jõulukingitust teha, siis tasuks sammud seada mõnda apteeki. Otsige sealt üles riiul sildiga “Mälu turgutuseks” ja valige välja mõni karbike, kus on sees mäletamist parandavad eliksiirid või kapslid. Mahedama variandi eelistajad võivad panna poliitiku kuuse alla punapeedi. Positiivne toime mälule pidi avalduma kahe- või kolmenädalase tarvitamise jooksul. See ehk aitab meelde tuletada, millised varasemad lubadused on siiamaani täitmata (ja mis tehtud lubatule risti vastupidi), enne kui hakata valijaid uutega üle külvama.

Mõistetav, et tegelikus elus ei lähe kõik alati nii, nagu parimatest kavatsustest lähtudes on plaanitud. Niisamuti on erakondade valimislubadustega. Kõik ei saagi õnnestuda. Ent poliitikud võiksid tunnistada, et mõne väljakäidud loosungi või lubadusega läkski täbarasti, mõni oli läbimõtlemata või suisa rumal. Sellise vabandamise asemel püütakse aga jätta muljet, et hoopis valija on loll, et ei saa pihta, kuidas see lubadus täideti, ning meedia, kes neid lubadusi meelde tuletab ja täitmise kohta aru pärib, on omakorda pahatahtlik.

Teades, et suur osa peagi tõusvate lastetoetuste rahast läheb tegelikult otsejoones vildaka regionaalpoliitika tasandamiseks, on eriti küüniline ja silmakirjalik on rääkida valitsevate parteide erilisest hoolimisest lastega peredest. Sisulist eesmärki- parandada lastega perede majanduslikku toimetulekut- sellisel moel ju ei täida.